Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium (MKM) teatas hiljuti, et kaalub võimalusi käsimüügiravimite müügiks Bolti ja Woltiga. Nagu Eestis mõnikord juhtub, tormab riik maksumaksja rahaga lahendama probleemi, mida ei eksisteeri.
"Innovatsioon", mis dubleerib juba toimivat süsteemi
MKM-i uljaste ideede kiirendi Accelerate Estonia soovib koostöös sotsiaalministeeriumi ja ravimiametiga luua võimaluse tellida endale toidukulleriga koju käsimüügiravimeid, et parandada nende kättesaadavust.
Selles "innovatiivses" plaanis on kaks nõrka kohta. Esmalt, käsimüügiravimeid saab juba praegu e-apteegist kiirtarnega koju tellida. Tallinna ja selle lahiümbruse piires võtab see tund aega. Teiseks ei ole Eestis olulisi probleeme käsimüügiravimite kättesaadavusega, mida uus idee lahendaks.
Käsimüügiravimite kättesaadavuse teema tõstatamine on kihama pannud ka toidupoodide ja tanklate pidajad ja taas on teemaks käsimüügiravimite lubamine toidupoodidesse ja tanklatesse. Apteekritena oleme juba harjunud, et nii kord paari aasta tagant see teema taas tõstatub koos lubadustega "igal pool, alati ja odavamalt". Vaatame siis taas faktidele otsa.
Apteegiteenus on Eestis hästi kättesaadav
Ravimiameti apteegistatistika alusel tegutseb Eestis 474 üldapteeki, mis teeb ligikaudu ühe apteegi iga 2700 elaniku kohta. Seda on enam kui Euroopa Liidus keskmiselt (üks apteek 4000 inimese kohta), aga erinevused EL-is on suured, näiteks Taanis on üks apteek 11 000 inimese kohta, aga Kreekas tuhande inimese kohta.
Meie apteegivõrk on jaotunud üle Eesti vastavalt elanike arvule piirkonnas, apteegid on kõige ligipääsetavamad tervishoiuasutused Eestis üldse. Lisaks on Eestis viis e-apteeki, kust saab nii käsimüügi- kui ka retseptiravimeid tellida füüsilisse apteeki, pakiautomaati või kulleriga koju.
E-apteegi avamisel on üks nõuetest üle-eestilise katvuse tagamine. Ei saa nii, et viid ravimid kohale vaid Tallinnas. Lisaks peab olema e-apteegis tagatud inimese nõustamine ning nõu ei anna tehisaru, vaid reaalne apteeker. Kui inimene otsustab, et ta ei vaja nõustamist, saab ta ostuga edasi liikuda, kui vastab mõnele olulisele küsimusele. Niisama menüüst tablette valida Eesti seaduse järgi ei tohi ja see on rahvatervist silmas pidades ainuõige.
Ravimid on tõesti mõnes Euroopa riigis kättesaadavad ka toidupoodides või tanklates. Reeglina küll piiratud valikuga, väikestes pakendites ja sageli ka teatud lisakohustusega ettevõttele – eraldi litsents, apteekri nõustamise tagamise kohustus, eraldi müügiala või vaid kassast pakkumine. Eestis lisandub sellele juurdehindluse piirang ehk fikseeritud summa, mida riik lubab ravimite jaemüügil hinnale lisada.
Vaadates neid lisanõudeid on raske uskuda, et ravimite hinnad tanklates või toidupoodides saavad olema madalamad kui apteegis. Pigem on ühe tableti hind inimesele kallim kui apteegis, kust saab korraga osta suurema pakendi.
Põhiküsimus on ohutuses
Kindlasti tuleb rääkida ohutusest. Juba mõnda aega käivad riigis arutelud, kuidas vähendada käsimüügiravimite väär- või kuritarvitamist.
Käsimüügiravimite puhul teeb apteegis ravimivaliku koos inimesega apteeker. Valik sõltub inimese tervisemurest, aga arvesse võetakse ka ravimikasutaja vanust, ravimeid ja toidulisandeid, mida inimene juba tarvitab, inimese eelistusi jne.
Alati ei osta inimene ravimit endale, vaid oma lähedasele või siis igaks juhuks koju, et olla valmis, kui haigus ootamatult saabub. Käsimüügiravimid on reeglina ohutud, kui neid tarvitada õiges annuses ja lühikest aega, ning lähtuda pakendi infolehes olevatest soovitustest ning apteekri nõuannetest.
Nendelgi ravimitel on kõrval- ja koostoimed, mõne käsimüügiravimi puhul võib üleannustamisel tekkida eluohtlik seisund (näiteks paratsetamool) või seisund, mis motiveerib inimesi neid ravimeid liigtarvitama uimastijoobe saamiseks (näiteks pseudoefedriin ja loperamiid).
Eelmisel aastal Soomes avaldatud artikli põhjal satuvad tahtliku mürgistusega EMO-sse järjest sagedamini 10–12 aastased patsiendid. Tegemist on kooliealiste lastega, valdavalt tüdrukutega, kes satuvad haiglasse ravimimürgistusega, ja süüdlaseks on enamasti paratsetamool, mida on võetud tahtlikult.
Sama probleem on mürgistusteabekeskuse andmetel ka Eestis. Tahtlike enesetappude tegijad on järjest nooremad, kõige noorem patsient keskuse ajaloos on olnud vaid 8-aastane. 2023. aastal fikseeris terviseameti mürgistusteabekeskus kokku 108 paratsetamooli mürgistust.
Välja on pakutud, et äkki peaks paratsetamooli edaspidi väljastama vaid ID-kaardi alusel. See oleks äärmuslik abinõu ja esmalt saame olukorda parandada nii suurendades apteekides nõustamist kui ka leida riigi poolt enam ressursse, et abistada inimesi, kel enesetapumõtted.
Just vaimse tervise teema on ka perearstid viimasel ajal tõstatanud. Euroopa apteekrite esindusorganisatsiooni PGEU kohtumistel on samuti välja toodud probleeme vabalt kättesaadavate käsimüügiravimitega. Sotsiaalmeedias levivad videod ja soovitused, kuidas koolis käimisest pääseda, kui tarvitada seda või teist ravimit, aga see võib lõppeda nii, et enam kunagi kooli ei jõutagi. Seega ei ole ravim söök või jook, vaid ikkagi teatud sümptomite leevendamiseks või raviks mõeldud aine, mida tuleb manustada teadlikult.
Valmisolek algab kodust, mitte kullerist
Haigused käivad mööda inimesi ja viiruste perioodil on haigestumised sagedased. Alates koroonapandeemia ajast on räägitud sellest, et inimesed peaksid olema terviseteadlikumad ja panustama enam oma tervise hoidmisse.
Iseravimine ja valmisolek on olulised: lisaks tikkudele ja toidule peaksid kodus olema ka esmavajalikud ravimid. See on täiesti elementaarne. Kindlasti pole vaja osta kokku liigseid koguseid, kuid valu ja palavikurohud peaksid ikka olemas olema. Haigena peaks püsima kodus, et teisi mitte nakatada. Seega ei peaks haige inimene minema palavikuravimit ostma ei apteeki, toidupoodi ega tanklasse, see peaks kodus juba olemas olema, vähemalt esialgne kogus.
Ööpäevaringset valveteenust ravimite väljastamiseks igal pool Eestis ei ole mõistlik luua, see on liiga kallis mugavusteenus. Eestis on valveapteegid avatud Tallinnas ja Tartus, kus inimesi on rohkem.
"Öösel tekkiv kergem tervisemure kannatab reeglina oodata hommikuni ja tõsise häda korral on vajalik juba erakorraline arsti vastuvõtt ja retseptiravimid."Nende apteekide statistika näitab, et käsimüügiravimeid soetatakse öösiti minimaalselt, peamiselt ostetakse beebipille ja rasestumisvastaseid vahendeid. Öösel tekkiv kergem tervisemure kannatab reeglina oodata hommikuni ja tõsise häda korral on vajalik juba erakorraline arsti vastuvõtt ja retseptiravimid, millega apteek retsepti puudumisel niikuinii aidata ei saa.
Seega on MKM-i plaan, mille kohaselt võiks kullerteenus olla kättesaadav ka öösiti, keeruline, sest enamasti on apteegid öösel suletud. Öise tarne tagamiseks väljaspool Tartut ja Tallinna peaks Bolt või Wolt avama oma apteegi. Ka tanklad väiksemates asumites on reeglina automaattanklad ega ole alati avatud ööpäev läbi. Maanteede ääres asuvad teenindustanklad ei ole reeglina elumajade läheduses.
Ravimite kättesaadavuse kriis on mujal
MKM-i kavatsusest võib jääda mulje, et lahendamist ootav probleem on mastaapne ja pakiline. Arvestades, et kullerteenust saab rakendada vaid e-apteegis, siis pilk statistikale näitab, et nende apteekide käsimüügiravimite kogukäive Eestis oli 2024. aastal 1,1 miljonit eurot ja moodustab käsimüügiravimite kogukäibest 1,4 protsenti.
Kogu Eesti ravimituru käibest moodustavad e-apteegist ostetud käsimüügiravimid 0,25 protsenti. Seega eelistavad Eesti inimesed ikkagi oma ravimid soetada apteegist. Kullerfirmade huvi on arusaadav, aga Eesti tervishoiu tegelikud mured on hoopis mujal.
Kui ravimite halvast kättesaadavusest rääkida, siis puudutab see peamiselt retseptiravimeid, mida tootjad Eesti turu väiksust arvestades siia ei too või mida tervisekassa ei jõua kinni maksta. Kummagi probleemi vastu ei aita Bolt, Wolt, ussi- ega püssirohi.
Tervishoiu sisulisele parandamisele aitaks kaasa apteekrite võimestamine, et nad saaksid täita rohkem ülesandeid: vaktsineerida; saada ligipääsu digitaalsele tervisesüsteemile, et hinnata keerulisi ravimiskeeme eesmärgiga parandada ravimisoostumist ning vähendada koos- ja kõrvaltoimete teket; pikendada teatud krooniliste haiguste digiretsepte jne.
Sellised ettepanekud on kirjas dokumendis "Ravimipoliitika 2030", mis seab ravimivaldkonna eesmärgid järgnevateks aastateks ning on kogu tervishoiusektori poolt kokku lepitud. Sama eesmärki kannab ka juba 2024. aasta lõpus kooskõlastusringi läbinud seaduste muutmise väljatöötamise kavatsus, milles kirjeldati apteegivaldkonna edasist arengut.
Aga võta näpust, need muudatused ei ole paraku arutlusel, sest ametnike aeg kulub teistele kohtumistele. Kui meie ministeeriumid tahavad tegeleda reaalsete ühiskonna ees seisvate muredega, tuleks nendest eelnevalt aru saada.
Toimetaja: Kaupo MeielAllikas: err.ee